Superviisoriks tänu supervisioonile
Töötasin töötukassas karjäärinõustajana ja mul oli selge teadmine, et neile, kes töötavad inimestega, on vaja supervisiooni. Minus leidis tõestust teooria, et iga nõustaja tööriist on tema isiksus ja kui kriginat kostma hakkab, on vaja seda õlitada. Minu klientuur oli toona väga üheülbaline – ilma tööta inimesed, kellega kohtudes tundsin end lõpuks kui selgeltnägija.
Ma aimasin juba hetkel, kui klient uksest sisse astus, mis on tema põhiprobleem, miks ta üldse selles olukorras on ning millised saavad tema järgmised valikud olema. Selline ettenägelikkus on lämmatav. Liiga palju kogemust hakkab lõpuks pimestama. Ja supervisiooni läksin mitte väsimuse või tüdimuse pärast, vaid et leida uusi prille oma tööpimedusele. Tundsin end kui kingsepp, kel pole kingi. Olin selleks ajaks olnud karjäärinõustaja kaheksa aastat. Supervisioonis sain aru, et tuleb teha valikuid, et on veel põnevaid töid, kus õpitud oskusi kasutada ning minus on peidetud ressursse.
Jalad selga
Võtsin jalad selga, tulin töölt ära ja läksin ISCIsse õppima. Ning kui olin aasta õppinud, otsustasin veel Tallinna Ülikoolis andragoogika magistrantuuri minna. Olen oma elus ka varasemalt teinud kannapöördeid. Minu esimene haridus on olnud Tartu Ülikoolist, kus õppisin majandust ning töötasin aastaid müügi ja turunduse valdkonnas. Ajaks, mil arvud ja andmed ammendasid, tundsin taas suurt huvi inimeste vastu. Olin ju millalgi tahtnud arstiks saada, aga teadagi, elul on omad plaanid. Läksin Professionaalse Psühholoogia Erakooli psühholoogiat õppima. Kolm aastat parimate praktikute käe all ja nii jõudsingi toonasesse tööturuametisse praktikat tegema ja edasi juba karjäärinõustajana tööle. Andragoogika õpingute ajal, kui olin taas palgatöölt karjääripuhkusel, oli mul taas vaja praktiseerida. Ja kus siis mujal, kui töötukassas. Ja taas vana muster – õpingud, praktika ja töökoht, seekord personaliosakonnas ja hiljem karjäärikeskuses.
Ookean
Kui mõtlen oma õpingutele, siis kerkib mulle silme ette määratu ookean, sukeldumine ja veealuse maailma kirjusus. Minu õpingute ookeanis, meie esimeses lennus, oli tõeline isiksuste paraad – kes avatum, kes tagasihoidlikum, palju mitmekesisust ja eneseteadlikkust. Kogu õppes oli palju suhtlemist ja palju praktikat, koostööd ja üksteisega arvestamist. Omaette nurgas istuda ei olnud võimalik. Et olen oma olemuselt pigem individualist, on see minu jaoks olnud märkimisväärne eneseületus.
Ka minu praksis ja tänane keskkond on justnagu „akvaarium“ – suur klaasist sinine maja, kurvidega seinad ning kirjute kalade pildid seinu ehtimas. Naudin seda ookeani tunnet täielikult.
Portfoolio ei ole ainult kunstnike ampluaa
Karjäärinõustajatelt ei küsita oma teadmiste ja oskuste tõendamiseks portfooliot, vaid tuleb teha kutseeksam. Nii oli ISCIs portfoolio tegemine esialgu võõras minu jaoks. Ent seda tehes mõistsin, kui oluline on, et peale tegutsemist jäävad maha ka jäljed tehtust ning võtad aja analüüsiks. Ma ei saa ju teise inimesega töötada, kui ma ennast ei tunne! See andis võimaluse iseennast ja oma töö tähendusi uuel moel avastada.
Kiikumine ja liikumine
Lõpueksamiks oli lisaks portfooliole ka praktiline eksam. Mäletan, et kuigi olin juba pikalt mõelnud, kuidas oma eksamitöö teen, siis päev enne eksamit läksin Roosta mereranda jalutama. Seal kiigele istudes tajusin äratundmist, kuidas kõik läks selgeks. Ma muudkui kiikusin ja kiikusin. Ja mõtted tulid ja tulid. Teadsin järgmisel päeval täpselt, milline on mu töö algus, selgroog ning lõppakord.
Nüüd ka, kui tajun ärevust ja segadust, lähen liigun. Või kui seda ei saa, meenutan eksamiärevuses kiikumist. Ja mõtted tulevad.
Oskus ennast kõrvale jätta
Pean üheks enda tugevuseks mitmekesisust ning peamiseks oskuseks distantseerumist – ma ei too iseennast probleemistikku sisse ja tõesti kuulan, mis on minu kliendi küsimus, tema kontekst ja mure. Minu enda elus toimunu ei mängi sel hetkel mingit rolli, minu kogemus ei ole see, mida temal praegu vaja on. Ja nii on mul rohkem ruumi kliendiga töötada.
Üks oluline mõtteviisi erinevus, mille supervisiooni mu ellu tõi, on julgus mitte teada, ka mitte iseenda kogemusega paralleele otsida. Müügimehi treenitakse nii, et nad ei tohi öelda kunagi, et nad ei tea. Karjäärinõustajana püüdsin samuti inimest rohkem aidata, täita ootusi, kas siis kliendi või tööandja omi. Seevastu superviisorina juhin inimest ise vastutust võtma, ise lahendusi leidma. Usun inimese võimetesse ja lahenduste võimalikkust. Kuid kui tema ise järgmist sammu astuda ei võta, siis nii on. Mari Saari õpetus on mul hästi meeles: „Lase olla.“
Inimesi nagu polekski
Minu tänane töö on minu enda praksises Kesklinna Psühhiaatriakeskuses individuaalklientide, gruppide, meeskondade ja nende juhtidega. Tänu koostööpartnerile on minu klientuur valgunud üle regioonide.
Olen märganud trendi, et meeskondades inimesed omavahel enam ei räägi. Sest… tempo, tempo, tempo. Kõike on vaja nüüd ja kohe või siis eile. Oskus inimesed taas omavahel suhtlema panna on selgelt superviisorite ja coach’ide supervõime. Et arutleda töö üle ning luua tähendusi – miks ja mida teha, kuidas ja kellele? Kui kogeme takistusi, siis mis need täpselt on ning miks need on? Millised võimalused tegelikult veel kasutamata on, miks me neid ei näe? Aga tegutsemine hakkab ikka siis, kui pole enam loota kellegi peale väljastpoolt. Kui enam ei oodata lahendusi, vaid astutakse ise esimene samm.
Juhuslikult mäe tippu?
Mulle meeldib Zig Ziglari ütlus: „Enamasti ei ole nii, et inimesed lihtsalt jalutavad ringi ja leiavad end äkitselt Mount Everesti tipust.“
Nii ongi, et tippu ei jõuta juhuslikult. Ja igal inimesel on oma tähendus mounteveresti tipule. Seda tuleb avastada, see vajab julgust, toob sageli kaasa kahtlusi ja kõhklusi, enne kui liikuma hakatakse. Pean end superviisorina arenguretkede giidiks. Olen sel teekonnal neutraalseks partneriks, toetan ja nügin ning kuristikku kukkuda ei lase.
Selleks, et teekond oleks mitmekesine, armastan kasutada loovmeetodeid – kaarte, metafoore, joonistamist, värve, skaalasid. Üks mu lemmikmeetoditest on „kahtlased väited“. See tähendab, et esitan väiteid, mille osas meeskond või grupp võib joonduda poolt- või vastuhäälega meeskondadeks, kelle vahel tekib diskussioon. Aga eks meetodi valik sõltub ikka kliendile sobivusest. Mis on kivikindel – omavaheline suhe ja dialoog on peamised. Minu jaoks on tähtis, et mistahes parasjagu teoksil on, oleks õhkkond soe ja toetav ning igaühel turvaline olla. Vaid nii saab töö inimestega õnnestuda.
Inimeste eest väljas
Kuigi ma teiste ISCIkatega oma igapäevas tihti ei trehva, tajun siiski, et oleme ühtviisi kõik inimeste eest väljas. Meid huvitab, et inimesed naudiksid oma tööd või leiaksid, mida nautida.
Pikkade silmadega tulevikku vaadates mõtlen, et ka juhid võiksid olla rohkem inimeste eest väljas. Mõtestada, et kui inimene sai tööle võetud, mida sa siis talle ikkagi pakud, miks ta peaks sinu heaks töötama? Mõista, et juhtimine pole pelgalt tabelid ja eesmärkide täitmine. Juht peaks kõigepealt mõistma iseennast.
Soovin, et selles hullus ajas jätkuks meile kõigile küünarnukitunnet ja toetavat õlga. Et me aktsepteeriks üksteist. Ja et minu „akvaarium“ oleks kliendilugusid täis.
—–
Sel sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coachi. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.
Originaalpostitus: ISCI I lennu vilistlane Küllike Oja: “Igaühel oma Mount Everest.”